Nõukogude Venemaal on ühte psühhiaatriahaiglasse kõrge komisjon kontrollima tulnud; inspektor ei ole millegagi rahul: muru on niitmata, kõnniteed on puhastamata, haiged on riietatud lohakalt, meditsiiniline personal töötab loiult. Järsku vaatab, et õues istub patsient — haamer ühes, naaskel teises käes — ja õhinal taob tuttuue emailkastruli põhja sisse rohkelt auke. Inspektor astub ta juurde ja küsib: «Mida te teete?» — «Valmistan bulbulaatorit.» — «Mis asi see bulbulaator on?» — «No kuidas mis asi? Kui see vette suruda, kerkivad sel ajal aukudest mullid: bul-bul-bul…» — «Ah so!» pahandab inspektor ja kisub tööriistad hullu käest ära, aga aukliku kastruli virutab vihaselt üle betoonaia. Kastrul lendab kõrgelt üle haigla aia, üle tee, üle teisegi aia, lõpuks potsatab kraavi. Selle teise aia taga paikneb aga sõjaväeosa. Juhtumisi on ka sõjaväeosas parasjagu suur ülevaatus toimumas. Moskvast on kõrge kindral inspekteerima tulnud. Kindral muudkui noomib sõjaväeüksuse ülemat — polkovnikut: «Teil valitseb ikka paras bardakk: ohvitserid purjutavad, soldatid looderdavad, territoorium on koristamata! Ja vaat sellest ma küll aru ei saa, miks teil seal kraavis vedeleb praktiliselt uus ja täiesti töökorras bulbulaator!»